(Minu mõted päeval)
On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab? Peaasi — tahtsin osata seal elada. Kui sa õpid õigesti elama, ehk saab sulle siis iseenesest selgeks, mida maailm endast kujutab.(Hemingway)
ma ei tea, mis mul hakkas, aga pidasin täna vajalikuks teha üks eriline blogipostitus, mis haaraks väga erinevaid eluvaldkondi. aga vaevalt, et ma sellega hakkama saan.
praegu pingutan isiklikult selle nimel, et periood ruttu läbitud saaks ja vaheaeg saaks alata ning kas suudan järgmise kohustusliku kirjanduse läbilugeda või mitte. kaldun viimase variandi poole, sest olen peaaegu alati kõik raamatud poolikult läbi jõudnud lugeda. mis teha, mul lihtsalt ei ole aega.
ausalt !
ning kui tahaksin veel südant puistata, siis see ajab mind ikka närvi. ja jääbki vist närvi ajama. ma ei saa sinna lihtsalt mitte midagiparata. arva, mis tahad, aga mina jään oma arvamusele kindlaks. ma ei vitsi seda kahepalgelisust enam välja kannatada. oleks aeg “kapist” välja tulla ja elama hakata. pole mõtet mitu aastat või lausa terve elu sama koha peal tammuda. mõttetu ajaraiskamine. kas sa hakkad alles kuuekümneselt mõtlema selle üle, et kurat, ma raiskasin terve elu ära. ja mõnes mõttes, paras !. sinu elu, tee mis tahad. mul on selle üle hea meel kui ma enda asjadega hakkama saan. ma ei jõua enam teiste elusid ka korraldada. polegi vaja.
jah, ma olen kuri. või on mul midagi muud viga ? ei tea, sest pole arsti vastuvõtule jõudnud. ja ei jõua ka. enne seda lähen parem teen load ära ja alles siis vaatan,. kas lähen arstitädi juurde või mitte.
tegleikult on elu tore ja muud ma ei tahakski öelda.
(enne väljaminekut)
kui sa sa saad teada, et oleksid sattunud liiklusõnnetusse ja kõige hullemal juhul läinud teise ilma ja oled sellest pääsenud, siis paneb ikka mõtlema küll. jäin mõtlema kõige üle, kes/mis mul on. ma ei suuda seda siiani uskuda.. kõike võib juhtuda kõigiga, sellest ei pääse me keegi. kõik on meile saatusega ette määrtud – me ei saa seda muuta. seega, peame olema ettevaatlikud ja kõndima justkui köie peal, kus peame hoidma tasakaalu, et mitte kukkuda. nii on ka reaalses elus – peame hoidma end tasakaalus, et mittte kukkuda ja viga saada.
ma olin 10 minutit tagasi heas tujus. nüüd on tuju tõsine ja ainult mõtlen, kas olen õnnega koos või lihtsalt juhuse tahtel läks nii ? ma ei teagi, mida mõelda või mida mitte. lihtsalt see tuli nii äkki..
aga õnneks on kõik hästi ja midagi meiega EI juhtunud . mul on selle üle tohutult hea meel. huh.
kuna mul on täna tujud totaalselt nurga nurka põrganud siis paar tundi tagasi jäin ma mõtlema, kuidas mu elu on muutunud viimase aasta jooksul. jah, see on väga palju muutusi läbi teinud. ise ka ei usuks, aga nii see on. olen muutunud kellelegi vajalikuks. teised inimesed on muutunud mulle vajalikuks, VÄGA VAJALIKUKS. nad on mulle sama olulised kui päike, mida ma iga päev igatsen. samamoodi igatsen ma ka neid, ükskõik kus nad ka poleks. ma tean, et keegi ei suuda ühtki inimest muuta. aga minuga see on juhtunud. nad pole isegi muutunud, ma lihtsalt ise muutun päev-päevalt. ma tunnen, et olen kellelegi vajalik . seda on nii armas kuulda, et võtab lausa pisara silma. oeeeh.
ma polegi end tundnud varem nii. ma ei ole vist mõistnud, mis tunne on, kui keegi sind igatseb/ootab/vajab. nüüd ma siis tean. see on kuradima hea tunne ! kõik on vastastikune. mina teid ka !!!
ma olen seda tuhandeid kordi öelnud, aga ütlen veel: ma oman maailma kõige paremaid sõpru !!! :). ausalt. ma olen rõõmsam/aktiivsem/õnnelikum tänu teile. te teate ise ka, kes te mu südames olete, et ma vajan teid väga palju.
