Kõik mis mul oli , on kadunud . Tekkib selline vastik hallmass , mis lihtalt närib hinge . Positiivset ma hetkel ei leia . Ei tunne midagi , kõik on lihtsalt nii tuim . Tahaks.. Aga mida ? Sõnadega teen haiget , sest ma ei mõtle , rumalus on , et ütlen asju mis teevad teistele haiget , alguses on naljakas , aga pärast mõtlen , et teen hoopis haiget . Ma ei mõtle . Kuigi peaksin ...
Kas on normaalne peaaegu iga õhtu enne magama jäämist nutta ? Ja siis alles mõelda sellele mis on hea ? Miks kõik jõuab kohale liiga hilja ? Siis kui need head asjad on läinud ja enam tagasi ei tule ?
Kuhu ma nii jõuan ? Paljud head inimesed on miu elust kadunud . Miks ? Sest , sest ma ei ole osnud nendega käituda . Olema sellepärast halb ? Hetkel hoian oma neid n.ö viimaseid sõpru , sest kui nemad kaovad , kaon ka mina - vaimselt .

(need on minu tänased mõtted )